Numbär 81.

No Lillekesed, kes te luuserdate (parimas mõttes) mu blogis. Kuda käsi käib? Kahjuks, jah, peab tõdema, et ma ei ole eriti eeskujulik postitaja olnud, aga tsiteerides klassikuid: “Põle ullu!”. Minu suvi on kulgenud tempokalt. Hiilgav karjäär ettekandjana on selleks suveks lõpetatud ning algab veelgi suurejoonelisem projekt: Annabel – uus Mary Poppins! Olen jõudnud ka mõistmisele, milleks on vaja koolipingil oma teksasid piinlikest kohtadest auguliseks kulutada. Nimelt. Et saada kellekski enamaks kui näiteks ettekandja. Mitte, et ma kobiseks, aga olgem ausad – nati ambitsioonitu töö. Kuigi see oli suurepärane kogemus ning ma arvan, et elus tuleb ette vajadust töötada taas sellel alal, kuid amet ise… Ja palk… Aga kõigile, kes peaksid kaaluma, kas tasub kätt proovida siis minu arvamus on: Jah! Kindlasti jah!

Kui ma juhuslikult tööl polnud, siis leidis mind suure tõenäosusega rattaseljast või raamatutlugemast või grillliha söömast. Oli ka hetki, kus viibisin Hiiumaal, täpsemalt Kärdlas. Oli väga mõnus. Käisime Rannapaargus Tanel Padarit ja teisi päikselisi poisse kuulamas! Taaskord: ülimalt meeliülendav! Hiiumaa üleüldse on üks mu lemmikkohti Eestis. Tallinnas sai väisatud ka F-hoonet, kus alati imelise Keitiga sai lahatud maailma-probleeme ja süüa bruschettasid, mis kurbtusega tunnistades eriti ei isutanud, kuid hiljem söödud (eesti keeles) Krääm Prülää (ma ei viitsinud tegelikult normaalset kirjapilti guugeldada. Vabandused) oli hõrk kui sügavpunane pihlakas leevikese elegantse noka vahel. Mmmmm….

Välja ei saa ka jätta juba traditsiooniks kujunenud lugemisnurgakest! Ei saa väita, et ma oleksin eriti palju lugenud, kuid läbi olen saanud Remarque’i “Läänerindel muutuseta” ja käsil on Justin Petrone “Minu Eesti”. “Läänerindel muutuseta” meeldis mulle isiklikult väga. Pani mõtlema, et sõjal on suuresti ka puhastav ja kainestav toime. Mitte et ma oleksin sõdade pooldaja. Ma lihtsalt olen avastanud enda jaoks sõdadel teise külje. Ettevaatlikult öeldes – positiivse külje. Ma loodan, et mind valesti ei mõisteta. Imelik. Seda nimetatakse maailma kuulsaimaks sõjavastaseks romaaniks, kuid minu mõtted kulgesid vastupidistele radadele. Mida me sellest järeldame? Olen retard.

Aga oli tore lobiseda, mu ettekujutletavad sõbrad! Adjöö!

Numbär 2.

Nüüd ma tunnen, et on lõpuks saabunud aeg pajatada oma järjekordsest Egiptusereisist, kus ma käisin jaanuaris. Käisin siis turistilõksus Sharm el Sheikhis. Kõige toredam päev oli esimene päev, sest suutsin Eestist kaasa võtta mingi viiruse ning tänu sellele kallistasin ma terve esimese öö ja päeva vetsupotti. Peale seda ma seal eriti midagi süüa ei julgenud. Kartsin. Väga. Aga ülejäänud päevadel oli olukord pro. Ei visanud vasikaid kahte lehte.

Võrreldes eelmise aastaga oli hotell parem. Või noh seal oli oma rand ehk siis päevaplaan oligi: sööd, lesid rannas, sööd, lesid rannas, sööd, jalutad linnas, mängid kaarte või Yatzit, magad. See aasta me mingit reisut ei teinud. Eelmine aasta käisime Kairos ja peale seda oli kohe mäss lahti. See on see minu hurmav mõju… Sukeldumas see kord ka ei käinud, aga ega ma väga nukker sellest polnud ka. See oli pigem järgi lohistamine. Kui saaks ise ringi solberdada oleks teine asi, aga seal nad tirisid sind lihtsalt  mööda koralle. Kunagi ma teen endale sukeldumislitsentsi ja siiis! Ja siis! Vot siis ma alles künnan merepõhjasid!

Aga ma rohkem ei pläkuta. Vaadake parem pilte.

Hotelli rand.

Sama jama.

Minu meelest imeline pilt. Isa tegi. Mošee taga.

Mingi imelik tüüp rannast. Juuksed olid sassis ja niisked, jõi tõrvamaitselist cokat. Aga tal oli lahe sõrmus.

Natu halb pilt, aga see on ainus pilt, kus on näha minu buefränd!!! Mummi nagu ma teda kutsusin. Ta see kandikuga hurmur.

Viimane pilt Egüptoses.

Numbär 70.

Ma siin mõtlesin, et klopiks oma blogilaibalt tolmu maha ning klõbistaks siin aeg-ajalt. Harva. Aga mõnikord on täitsa tore siia oma tegemistest kirjutada. Ehk siis…

Oma rattaretkedest rääkides on kõrghetked taaskord pärit Pirita rannast. Nimelt nägin nudisti. Mitte et ma kobiseks, aga… Nu aadama-/eevakostüümis ringi patseerimine iseenesest võiks toimuda näiteks oma aias. Kõrge hekiga piiratud aias. Kuskil metsas. Kaugel tsivilisatsioonist. Ei tegelikult. Nö “poliitilises” mõttes ma saan pointist aru, aga asi on lihtsalt minus. Tehke kuidas hing ihkab. Vaba maa. Pealegi. Aluspüksid on väga ülehinnatud. Muidu ei ole midagi väga põnevat toimunud rattaga ringi vurades. Lihtsalt avastan toredaid teid ja tänavaid, hindan kinnisvara.

Nagu tavaks saanud, siis ka väike raamatutenurgake on omal kohal. Lugesin just läbi Suure Gatsby. Pigem meeldis. Ei olnud midagi, mis poleks meeldinud, kuid eriti suurt WOW effekti ka ei olnud. Oli selline… hea. Selle lugesin läbi kirjandusklubi Impulss Literaria raames läbi. Käisin ka miitingul. Tore ettevõtmine igastahes. Mulle meeldib. Meid ei ole palju, aga samas see ongi mõnus. Vahepeal läheb teema uitama näiteks Leonardo DiCaprio kehakumerustele või mõnele muule põnevale teemale, ehk siis tunnike lobisedes raamatutest ja kõigest muust põnevast on väga tore, tore, tore…

Üle pika aja on päris raske jälle ree peale saada. Sest enne ma kirjutasin ju niiii tihedalt.

Headaega.

Lisainfoks: minu mandariinipuul on 7 küpset vilja. Kes soovib neid järada, peab ühendust võtma minuga. Kinnitan, et maitseelamuse saab neist korraliku.

Numbär viimane.

Ja nüüd nii ongi. Minu blogi võib lugeda surnuks. Ta ise soovis eutanaasiat. Olgu muld talle kerge….

Numbär 18.

Vahepealne aeg on möödunud toredasti. Sai Patareisid laetud, kuigi mõnes mõttes oleks õigem öelda akusid, kuid siinkohal on kindlasti täpsem kasutada sõna patarei, if you know what I mean… Põrkasin kokku sõbrannaga, keda polnud kohanud juba pikka aega. Jõime koos tassikese kakaod ning rääkisime elust, olust, inimestest, tulevikust ja kõigest toredast. Mõnus oli.

Väisasime ka põhjanaabrite pealinna koos Poni ja Keitiga. See oli väga tore! Ma sain endale kaks paari uusi teksamaterjalist pükse!! Eestist on mulle vägagi raske leida pükse, mis sobiksid. Nimelt mu jalakesed on marvelloosselt pikad. Kvaliteetaeg kahe toreda võrukaelaga möödus lobisedes ning mängides igasuguseid põnevaid mänge. Suutsime ühe mänguga äratada mitmete sadamasviibijate tähelepanu. Olime tähelepanu keskpunktis. Tunne oli… hea.

Kuid nüüd on see minevik. Kool on alanud. Ja mina olen sama rebel nagu alati. Täna kui ma tulin akadeemilisest kirjutamisest TTÜ-st, läksin ma (peaaegu) suvalise bussi peale! Badass!! No ja siis tuli välja, et see jäi ummikusse… kuskil Ehitajate teel ning sihtmärgiks oli Väike-Õismäe… See on väga kaugel minu elukohast… Oli pime… Mul oli vaja Oneginit lugeda… Aga siis! Sain ma aru, kus ma olen ning mu loogika ei vedanudki alt! Ning ma sain toredasti koju. Toredasti tähendab seda, et see oli ikka väga bumpy ride. Ja kui ma ütlen hetkel väga, siis ma mõtlen VÄGA!! Aga see oli iseenesest päris lõbus, sest vanema vene daami hüplemist oli päris humoorikas vaadata. Ma andsin endast parima, et muiet alla suruda, aga inimesed mu seljataga naersid… Oli raske…

Lugemisnurgakesest niipalju, et kohustusliku kirjanduse asemel lugesin ma vaheajal hoopis “Geiša memuaarid” läbi, mis mulle meeldis. Sellepärast ka selline promov pilt. Aga ma filmi pole veel näinud! Niiet ma ei tea, miks ma sellise pildi panin…

Numbär 60.

Käisin rattaga sõitmas. Üksinda. Tavaline Pirita-Viimsi ring. Oli tore. Rannas oli hästi palju meduuse kaldale uhutud. Mulle millegi pärast jäi mulje, et nad eriti elus enam ei olnud. Nad nägid välja nagu rinna implantaadid. Soov neid katsuda oli päris suur, aga millegi pärast ma ei teinud seda. Aga ma nägin kudias üks mees neid katsus. Selle pildiga ma sain selge ettekujutluse, millised nad käes tunduvad. Ja muidugi nägin ma nudisti. Ta ujus. Paljalt. Või noh jalutas vees. Oktoobrikuus. Ma püüdsin teda mõista. Ei tulnud hästi välja.

Sai ära käidud ka emakeeleolümpiaadi infoseminaril. See oli meeeletult põnev. Ma lausa nutsin põnevusest. Seal sai küpsiseid ka. Mõnel võib tekkida muidugi küsimus, miks peaks üks täie mõistuse juures olev inimene minema sellisesse kohta. Ma kohe seletan. Nimelt. Ma otsustasin teha uurimistöö emakeeleolümpiaadi raames. Miks? No aga loomulikult selle pärast, et ma olen teada tuntud keelekunn. Minu sulest pärineb sõna kiiraablane. Jamh….

Seda tegevust, mida ma esimesena mainisin, tegin ma veel teiselgi korral. Jätkuvalt üksinda. Nudisti ei näinud, aga ujukates mehed mängisid sulgpalli. Mul oli pusaga täiesti paras, aga tundus, et nemad olid harjunud sellise temperatuuriga. Meduuse enam ei olnud. Kahjuks. Aga oli üks koer, kes oleks peaaegu mu jala otsast ära purenud. Et te teaksite, mulle ei meeldi koerad, kes haukudes minu poole tormavad. Ma isegi ei tea, miks… Võib-olla selle pärast, et see EI OLE tore. Nüüd ongi olukord nii, et mul on ainult 9 km 1000-st puudu, mille ma plaanisin sellel aastal täis sõita. Peaasi, et veel lörtsi sadama ei hakka!!!

Toredat sügise jätku!

Numbär 93.

Tere, lapsed. Üks edukas päev on seljataga ning silme ees terendab hele õhtuuni. Juuksed on märjad ja sõrmed krimpsus. Pidžaama on kreemilõhnaga koos ning laua peal vedeleb poolik kodutöö. Milline idülliline õhtupoolik! Puudu on vaid kakao, aga mu hambad on juba kohtunud hambapastaga tänsel ööootetunnil.

See kõik oli eile….

Aga täna! Täna on kõige tähtsam päev maailmas! Jah, just nii! Minu Poni saab vanaks! 17-aastaseks täpsemalt. Paljud hobused on selle aja peale juba mahalastud, kuid Poni on liiga kallis, et teda manalateele saata.

See kõik oli matemaatikas…

Aga praegu! Lebotan ma diivanil ja nosin õunu ning vene komme. Ehk siis sisustan oma aega kvaliteetselt. Tegelikult püüan hakata sammuma raamatukogu poole, mis pannakse 45 minuti pärast kinni. Ei tea kas ma jõuan?

PS! Poni kirjutas siia ka isiklikult ühe lõigu. Aga ma ei mäleta millise. Päriselt ei mäleta.

Numbär 64.

Sügavad vabandused Teie kõigi imelike ees, kes mu blogi jätkuvalt väisavad. Imelikud, indeed… Ja mul on veel isegi stolker tekkinud. Mingi eriti kriipi tüüp on. Kirjutab mulle kirju ja saadab kummalisi SMSsse. Tõestuseks:

“Iga päev ma istun ja klikin seda linki, seda väikest linki ja ootan, hinges lootus. Lootus, et üks päev muutub midagi, lootus, et minu ellu tuleks taaskord see väike värv, mis seal rohkem kui kuu aega tagasi oli. Aga ei, selle asemel vaatan ma seda sama numbrit 72. Oo, 72, miks piinad sa mind! Oleks sa 17, 21 või 93! Ükskõik mis aga mitte 72! Mis sai neist vanadest aegadest, kui lugesin ka sinu ridu veel rõõmuga, kuni need minu viimsesse mälusoppi salvestusid. Tunnen, et teaksin iga rida neist peast! Ja ma ootan, olen kannatlik ja ootan. Aga ootus on nii pikk… Prohvet!!! Sinu jüngrid vajavad Sind! Aeg on tegudeks. Aita meid, oo Pikakoivaline Neid!”

 

Kriipi tüüp indeed… Ta käis veel sellel nädalavahetusel minu kodus!?!?! Ja tegi võileiva torti. Kellelegi teisele. Mitte minule. Igastahes see postitus ongi talle pühendatud. Ja natuke ka Olarile, kellel oli sünnipäev ning, kes on ka üks jüngrite seast ehk siis loeb seda jama siin.

Igastahes…. Uus kooliaasta on alanud. Nagu ikka tavaliselt septembris ta algab. Traditsiooniliselt. Nõmedalt. Aga siiski mõnes mõttes toredalt. Ja mõnel veel eriti toredalt, if you know what i mean…

Hetkel on meie kortermaja rõdude juures tellingud! Ja see tekitab ahvatlusi… Põnev oleks ükskord ka rõdu poolt maapinnale saada! Aga ma püüan kiusatusele vastu panna! Tõesti püüan! Kõigest. Jõust. Püüan. Ning parim viis mõtteid mujale suunata on….. HOW I MET YOUR MOTHER!!!! Ma olen addict!! Barney! Robin (khm to my stolker)! Ted! Lily! Marshall! Ranjit! Nad kõik on mu uued voodikaaslased. Nimelt ma võtan oma rüpperaali ka voodisse kaasa ning miilustan temaga seal. Ehk siis vaatan HIMYMit.

Sellel nädalavahetusel sai paar uut asja oma Tehtud-Asjade-Listi lisada. Mitte, et mul selline list kirjalikult olemas oleks, aga mõtteliselt…. ✓! Rohkem ma ei kirjuta. See oleks ebaviisakas.

PS! Stolker on Koit!

Numbär 72.

Nüüd on nähtud ka Potteri viimane film. Kõik olid kohal nagu ikka filmides, mis on tehtud raamatute põhjal: Harry, need kaks teist tüüpi, Dumbi,  Volli, puhaku ta rahus, ja ülejäänud pudi-padi. Dzinni oli ka. Ma võin väita, et mulle see mingit meeletut emotsiooni ei pakkunud, kuigi pean tunnistama, et silm kiskus niiskeks kui näitas Tonksi ja Lupinit. Surnuna. Tundus nagu isegi pisar hakkas tulema, aaga ei.

Lugemismaraton käib täie hooga ning läbi olen saanud isegi “Krahv Monte-Kristo” esimene raamat. Aega võttis see umbes no nii enamvähem natuke üle kuu. Tubli saavutus… Ma otsustasin, et teise osaga ma ennast veel piinama ei hakka. Kunagi hiljem jõuab. Selle asemel lugesin läbi Remarque’i “Arc de Triomphe” ja Anu Samarüütel-Longi “Minu London”. Mõlemad olid vägagi meeliülendavad raamatud!

Ning selle nädala tippsündmus oli muidugi miilitsa eest põgenemine! Nagu kõik kindlasti teavad peavad nüüdsest jalgrattal olema küljes igasugused tulukesed ja lambikesed, et vältida rekka alla ei jäämist. Need muidugi puuduvad minu ja mu isa ratastel, kuigi paar eset, mida võib helkuriks nimetada minu rattal leidub ja isa rattal lugesime ka helkurid kokku ning tulemus oli 0. No ning meie tavapärasel hilisõhtusel rattaringil, natuke peale seda kui me isaga metsavaheliselt teelt maanteele keerasime märkasime, et tagant tuleb mingi auto, mis sõidab kahtlaselt aeglaselt. Järsku hakkavad sireenid tööle ning vilkurid pimestavad me silmi. Miilitsamehed haaravad relvad ning püüavad me kumme läbi tulistada. See neil ka õnnestub. Mina kukkun küljeli ning mind arreteeritakse. Peab ütlema, et supid on meil siin päris head… Aga tegelikult sõitsid nad meist lihtsalt mööda.

Postituse olen kirjutanud mõeldes meie toredale Keitile ja tema nõmedale reisile (kade olen).

Numbär 56.

Tapeedi seinalt kratsimine käib täie hooga ning hullumaja seinake on igaveseks langenud. Ehk siis, kes ei tea, mul oli koridoris pehme tapeet. Nüüd tuleb mingi igaf hall tapeet.  Kurb. Aga see eest sain ma oma ürgset jõudu kapi peal välja elada, mis minu tegevuse tagajärjel koost lagunes. Ma armastan remonti!

Ning Ode sapise (ja alusetu) komentaari pärast minu küpsetusoskuse kohta (ta väitis, et ma ei oska kooke küpsetada), keevitasin ma vihahoos taas kokku koogi, millest ma pikemalt rääkima ei hakka. Lihtsalt mainin, et see oli HEA kook. Ja fototõestus ka:

Aga ühel nõmedal päikesepaistelisel päeval, kui mina olin sunnitud kodus passima otsustasin ma oma lõusta natuke tuunida. Uskumatu küll, aga ma varem pole eriti sellist aktsiooni ette võtnudki. Ning ma tegin sellest ka fotojäädvustuse, mille ma lolli peaga ka siia üles topin. DO NOT JUDGE!

Ja ma soovin veel ka tänada Meritit, tänu kellele on mu blogil uus pealkiri. Ma tõesti südamest kummardaksin su ees, aga mul on väikestviisi radikuliit. Niiet jääb ära!